Post by Hayley Hemingway on Jun 30, 2009 13:45:32 GMT -5
Okey, see on väga lambi jutt, ma isegi ei tea, mis edasi saab:D lihtsalt kirjutan selle esimese osa hetkel siia, sest mul igav 
Cat, aja ennast nüüd üles, me jääme muidu hiljaks, lausus tumepruunide juustega tüdruk blondide juustega Catile. Brüneti nimi oli Joanne. Cat ajas ennast nüüd üles ja läks kiiresti pesema, seejärel ta riietus.
Varsti olid mõlemad tüdrukud valmis ja neid ootas ees kahenädalane puhkus mägedes, suusakuurordis. Nad istusid taksosse, mis neid lennujaama viis ja sealt sõitsid nad lennukiga edasi maailma kõige kuulsamasse suusakuurordi.
See on täpselt sama ilus, kui piltidel, ahhetas Joanne ja naeratas õnnelikult. Nad olidki viimaks kohal. Jah, on küll, nõustus Cat ja nüüd sõitsid nad kohaliku taksoga kuurordi, et asjad enda hotellituppa ära panna. Nende hotelliks oli palkmaja mägedes, kohe suusaraja lähedal. Hotell oli tegelikult väga suur, kuid jättis enda olekult väga hubase mulje. Tüdrukud said enda toa võtme ja toapoiss juhatas nad tuppa, võttes ka nende kohvrid. Cat andis toapoisile jootraha ja siis mees lahkus. Tuba oli päris suur ja võrratu vaatega mäele, samuti oli seal rõdu. Kuigi mägi oli paksult lund täis, ei olnud ilm väga külm.
Neidised pakkisid enda asjad lahti ja otsustasid siis tagasi linna sõita. Linn oli mäest umbes kahe kilomeetri kaugusel.
Esimese asjana, kui nad linna jõudsid tutvusid nad selle koha ajalooga ja siis vaatamisväärsustega, neid ei olnud küll palju, kuid siiski olid need huvitavad. See pisike retk väsitas tüdrukd siiski ära ja nad otsustasid kohalikku kohvikusse tähistama minna.
Kuigi mägi oli väga kuulus koht ja pidevalt turistidest pungil, siis linnas ei olnud palju turiste. Mägedes oli kõik vajalik olemas. Linnas elasid rohkem kohalikud inimesed, kuid just see tüdrukutele huvi pakkuski. Lükanud kohviku ukse lahti, meenutas see rohkem nagu küla kõrsti, kuid Cat ja Joanna arust oli see lahe, sest kuigi see oli nagu kõrts, ei olnud see ültsegi räpane ja mehed, kes seal õlut jõid, ei olnud ka ültsegi mingid räpased vanamehed, pigem soliidsed keskealised ja ka mõned nooremad, leidus ka mõni naine. Lärm oli suhteliselt suur, sest parajasti elati kaasa mingisugusele jalgpalli võistulsele, mis telekast mängis ja baarman valas muudkui uusi õllesi välja. Cat ja Joanna suundusid leti juurde, paljude pilgud jäid nendel pidama. Esiteks ei olnud nad kohalikud ja teiseks olid neiud päris ilusat totsid. Baarman tundus olevat kõige vanem inimene selles ruumis. Tal oli pikk hallikas valge habe ja kiilakas pea, kuid ta jättis väga lahke mulje. "Ja mida teile, neiud?," küsis mees kohe, kui Cat ja Joanne olid ennast leti juurde ära mahutanud. Tüdrukud tellisid endale päevaroa- tomatisupi. Samuti võtsid nad kohvi. Senikaua, kui nende toit valmis, jälgisid nad huviga rahvast, kes seal olid. Seeeee ei ole võimalik, lausus Cat ja keeras pea ära, kui oli märganud kedagi, keda ta ei olnud juba kolm aastat näinud ja arvas, et ei näe ka. Mis on?," küsis kohe Joanne ja vaatas kaela upitades ruumis ringi. "Ära vahi," pomises Cat ja tõmbas sõbranna tihedalt leti ligi. Kui sõbranna talle arusaamatult otsa vastas, lausus Cat: "Mark on seal." Joanne ei saanud sinna midagi parata, automaatselt tõstis ta uuesti pea ja vaatas. Cat tõmbas ta uuesti alla tagasi. "Ma ei taha, et ta mind näeks," lausus Cat. Tüdrukute supid saabusid, kuid neil ei lastud kohe ültse rahus süüa, sest baarman oli väga jutukas. "Niiet tulite siis puhkama jah?!," lausus ta, "kui teil giidi vaja on, siis ma võin teile kedagi suurepärast tutvustada." Ta karjus üle rahva ja viipas: "Hey Mark, tule siia." Cat oigas ja manas näole mittemidagi ülteva ilme. Joanne tema kõrval hoidis vägisi naeru kinni. Mida ta ültse siin teeb?," küsis Cat vaikselt, kuid ta ei oodanudki vastust. "Nätsa," lausus mees, "see on minu vennapoeg Mark." Mark oli just sinna jõudnud ja viis enda pilgu nüüd kahele neilule. Cat keeras enda pea tema poole ja lausus: "tere Mark, tore sind taas näha." Paistis, et Mark on sama üllatunud, kui Cat oli olnud. "Tere, Cat," lausus ta vaikselt, "tere Joanne." Mark'i elu oli jälle täiesti pahupidi. Kolm aastat tagasi oli ta siia kolinud, et unustada minevik, kuid minevik oli talle ikka järgi jõudnud. "Mäs, teate teineteist juba?" lausus baarmen, Marki onu. Kuid keegi ei kuulnud teda enam..
Cat, aja ennast nüüd üles, me jääme muidu hiljaks, lausus tumepruunide juustega tüdruk blondide juustega Catile. Brüneti nimi oli Joanne. Cat ajas ennast nüüd üles ja läks kiiresti pesema, seejärel ta riietus.
Varsti olid mõlemad tüdrukud valmis ja neid ootas ees kahenädalane puhkus mägedes, suusakuurordis. Nad istusid taksosse, mis neid lennujaama viis ja sealt sõitsid nad lennukiga edasi maailma kõige kuulsamasse suusakuurordi.
See on täpselt sama ilus, kui piltidel, ahhetas Joanne ja naeratas õnnelikult. Nad olidki viimaks kohal. Jah, on küll, nõustus Cat ja nüüd sõitsid nad kohaliku taksoga kuurordi, et asjad enda hotellituppa ära panna. Nende hotelliks oli palkmaja mägedes, kohe suusaraja lähedal. Hotell oli tegelikult väga suur, kuid jättis enda olekult väga hubase mulje. Tüdrukud said enda toa võtme ja toapoiss juhatas nad tuppa, võttes ka nende kohvrid. Cat andis toapoisile jootraha ja siis mees lahkus. Tuba oli päris suur ja võrratu vaatega mäele, samuti oli seal rõdu. Kuigi mägi oli paksult lund täis, ei olnud ilm väga külm.
Neidised pakkisid enda asjad lahti ja otsustasid siis tagasi linna sõita. Linn oli mäest umbes kahe kilomeetri kaugusel.
Esimese asjana, kui nad linna jõudsid tutvusid nad selle koha ajalooga ja siis vaatamisväärsustega, neid ei olnud küll palju, kuid siiski olid need huvitavad. See pisike retk väsitas tüdrukd siiski ära ja nad otsustasid kohalikku kohvikusse tähistama minna.
Kuigi mägi oli väga kuulus koht ja pidevalt turistidest pungil, siis linnas ei olnud palju turiste. Mägedes oli kõik vajalik olemas. Linnas elasid rohkem kohalikud inimesed, kuid just see tüdrukutele huvi pakkuski. Lükanud kohviku ukse lahti, meenutas see rohkem nagu küla kõrsti, kuid Cat ja Joanna arust oli see lahe, sest kuigi see oli nagu kõrts, ei olnud see ültsegi räpane ja mehed, kes seal õlut jõid, ei olnud ka ültsegi mingid räpased vanamehed, pigem soliidsed keskealised ja ka mõned nooremad, leidus ka mõni naine. Lärm oli suhteliselt suur, sest parajasti elati kaasa mingisugusele jalgpalli võistulsele, mis telekast mängis ja baarman valas muudkui uusi õllesi välja. Cat ja Joanna suundusid leti juurde, paljude pilgud jäid nendel pidama. Esiteks ei olnud nad kohalikud ja teiseks olid neiud päris ilusat totsid. Baarman tundus olevat kõige vanem inimene selles ruumis. Tal oli pikk hallikas valge habe ja kiilakas pea, kuid ta jättis väga lahke mulje. "Ja mida teile, neiud?," küsis mees kohe, kui Cat ja Joanne olid ennast leti juurde ära mahutanud. Tüdrukud tellisid endale päevaroa- tomatisupi. Samuti võtsid nad kohvi. Senikaua, kui nende toit valmis, jälgisid nad huviga rahvast, kes seal olid. Seeeee ei ole võimalik, lausus Cat ja keeras pea ära, kui oli märganud kedagi, keda ta ei olnud juba kolm aastat näinud ja arvas, et ei näe ka. Mis on?," küsis kohe Joanne ja vaatas kaela upitades ruumis ringi. "Ära vahi," pomises Cat ja tõmbas sõbranna tihedalt leti ligi. Kui sõbranna talle arusaamatult otsa vastas, lausus Cat: "Mark on seal." Joanne ei saanud sinna midagi parata, automaatselt tõstis ta uuesti pea ja vaatas. Cat tõmbas ta uuesti alla tagasi. "Ma ei taha, et ta mind näeks," lausus Cat. Tüdrukute supid saabusid, kuid neil ei lastud kohe ültse rahus süüa, sest baarman oli väga jutukas. "Niiet tulite siis puhkama jah?!," lausus ta, "kui teil giidi vaja on, siis ma võin teile kedagi suurepärast tutvustada." Ta karjus üle rahva ja viipas: "Hey Mark, tule siia." Cat oigas ja manas näole mittemidagi ülteva ilme. Joanne tema kõrval hoidis vägisi naeru kinni. Mida ta ültse siin teeb?," küsis Cat vaikselt, kuid ta ei oodanudki vastust. "Nätsa," lausus mees, "see on minu vennapoeg Mark." Mark oli just sinna jõudnud ja viis enda pilgu nüüd kahele neilule. Cat keeras enda pea tema poole ja lausus: "tere Mark, tore sind taas näha." Paistis, et Mark on sama üllatunud, kui Cat oli olnud. "Tere, Cat," lausus ta vaikselt, "tere Joanne." Mark'i elu oli jälle täiesti pahupidi. Kolm aastat tagasi oli ta siia kolinud, et unustada minevik, kuid minevik oli talle ikka järgi jõudnud. "Mäs, teate teineteist juba?" lausus baarmen, Marki onu. Kuid keegi ei kuulnud teda enam..
